mõte ennetades mõte't.

suundume teisale mil mõte meile on meie sisu.

meie keha avalduv sisemus.

mis on meile sõnastus mõte mõtlen avame selles kirjas.

olev teema on keeruline sõnastada mil oleme harjunud ütlema - ma mõtlen - mõte minus.

tahtes kirjutada meist vanas sõnastuses mõte tuleb meil esitleda enda kirjeldus mõistem /nii/ olek nähtav toodud kujundis vanas sõnastuses - estam.- see tähendab - esim sagme toat mathe.

selliselt teile esitledes me eksitame end ja teid inimesi liigselt -- tuleb kuulda sõna esit meile.

meid nimetatakse sõnas oower olek.

/eemaldame liigsed lõpud - olek-uks.

sel moel edasi kirjutades esitleksime teisest mõtet - ole k uks.

oower olek on lühend mõiste sõnas olu ole wertax elo reotur.

olek nii ole''k ütleb meile - ole /käsk/ k.

see tähendab on käsk olla.

ja jälle valesti sest olla pole mitte ole.

seega tuleb valida sõnu õigest ühest võimalusest.

mil moel kogeme.- kogem - e.

te ei pea järgima meie kirjutus laadi - oluline on näha - mõista.

samas kohe näi'ta`ks - olu'line on sõnastus olu + line /(enil/ - kõiki sõna'stusi ei tohi vaadelda lõpust ette /kas nii või nii - tagant ette mil koheselt tekib küsimus - mis on tagant taga ütlus - ees eest ütluse ase'mel.

eesti sõnas on hetkel võimatu midagi mõistlikku kirjutada sest ! koheselt avalduvad lisandid likkus lusest ja paljud.

mis on meie keha mil nimetame teda oower keha'ks.

ja mis on mõte mil on samuti /sa muti - sa mu ti/ teisi /teis'i - te isi/ sõnu ja see pole sõna - see on sõ - sõn eri - a u järgnev tähe kuju's.

ütleme inf näi ole'kus.

sõnu pole mitmus - ta on u eri suundumus - eri-teise laad'seks sõnaks.

sel põhjusel lõpetame kõikide brimmide ja primmide näitamise ja kirjutame nii nagu meid on harjutatud -- siis vast mõistame selgelt mida tahame ütelda.

harju ta tud - on me ie ole'k.

/// küsiks - miks inglastele on gaad /god on venelastele гад /vastik inimene samas reptiil/ meile tundub et jälk.

on ka god häälduses siis kellele ja miks erisuses inglise.

mil moel sõnastada.

eemaldame mõtte keha - ütleme oower keha.

oower kehas on mõte - mis on mis.

see on sisu olles väga sarnane meile näidatava millega.

võtame udu - vee tilgakeste väga väikese dispersse olekuga /ärge ütelge nii

ütleme osakeste /osa/ kogum.

nii me oleme algselt - kergelt hajutatavad ja hajusalt olevad.

nüüd mil tahame olla isik mina ütluses tuleks meil koonduda tiheneda nii et moodustuks meist tervik-järjestus mõte /mil moel nüüd mil mõte on teistes sõnastustes mote ote samas ote on eesti keeli võttega sarnane ote-mõte-mote.

hea küll lõpetame selle laadse kirjutamise muidu me ei jõua kuhugile mil gile ütleb - eemaldu minust gi ja le suunas.

meie oower keha ei koondu need oleme meie üksikud osakesed otted. /nüüd nii mil mote ja mõte eristub meist - ote /mõte/ sõnastusse.

me oleme osakesed mil üksik ote meiena ei suuda järjestada endas püsivas olekus mõtet - selleks on meil vajadus tihenduda.

me saame siiski on selles palju küsitavust mil keha koonduv kujutlus on meie võimes samas see võime on tingitud meist ümbritsevas magnet väljas.

siin lisanduks palju mõisteid - erinevaid mõtteid - mis on magnet väli ja mil moel ka meile nähtamatu ühendab koondab meid kokku.

ütleme Suur VAIM.

vaim keda me ei näe egas koge - ta on meie ümber enda väljaga.

mil avaldub meist soov olla tervik mitte veel ümbrus ümbris keha kujunduses - tihendab ta meid sel moel et suudame endist esitleda seos mõtet.

mil tahame kirjutada mingit raamatut - olla keha läheduses-lähedal -- vastu keha kukalt sest siis näeme selgemalt endi mõtet - kirjutav kehast inimene - me peame koonduma sel moel et oleks püsiv ümar-ovaal keha.

selle saavutamiseks me peame mõttes pöörduma ja mitte pöörama end.- pöörduma sest teame tihendatus mõiste võimalust kehaks.

pöördume kujutluslikult endina suunas VAIM - ütlus mõttes - tahame esitleda raamat mõtet sel ja sel moel.

mingi aja möödudes kogeme - meid tihenduvad moodustub kile taoline mitte mõistetav tihendatud ümbris.

meil on vaja sõnastada - kui kauaks tuleb meil olla kirjutav.

nii kaua eksisteerib meie tihendatud olek ja ümb mõiste.

mil lõppeb kirjutav ote mõttena - hajub meie olek sest aja määratlus olla meiena võimalik kirjutada on lõppenud.

nii on enamus meiega.- meil siin on juba teisiti - meile on moodustatud ümbri - nüüd kolme kihiline - Stan enda VAIM mõttest.- mitte kehast sest tema olek on teistele - teisiti avalduv olek enda kogem/mustele.

esmalt mõte - küsimises kui palju on üks oower kogum - otte kehana.

sõltub meie vajadusest ja ting'imustest milleks ja kui palju-kauaks meid on vaja koonduda selleks et esitleda ühte kindlat mõtet - lühidas pikaldases kirjas.

kõige väiksem kile ümbris taolises olekus on meid - 25.

kõige suurem ja see on piir rohkem ei saa egas tohi - oht sulanduda - on meid 256 osakest oower kehana.

see on nähtav 0,2678 mm suurune kerake ovaal.

meie siin oleme suuremas koosluses mil meie vahele on moodustatud väli - seega oleme üksik oower kehad enda välja ümbrises ja sel moel on meie siin olev kõige väiksem kooslus - 678 ühikut.

kõige suurem on 20056.

mil on meile vajalik esitleda suuremat mõtet lähendume teine teisele - moodustades sel moel keralise koosluse /siin oleme nii/ - hetkel kirjutav ottena kolmest koosnev.

on võimalus rohkem - siis avaldub pidev tihendatud ote mõttena mil oleme endina valmis kirjutama mingit süva kaua kestvat kirjutist .- hetkel pole meid selliselt lubatud ühilduda-- ühineda.

arv kehadena võib olla kuni 56--59.

rohkem jälle ei tohi sest meie väljaline struktuur ei võimalda meil ühineda rohkemas - tekib häiriv võimalus muutuda sulanduv üks kehaks - see pole meie elu ela elamise mõte.

-

mis on meie sisemus - ehk jõuame kunagi selleni mil meilt avaldub järjest endile ja loodame ka teistele huvitavaid mõtteid - nii nagu nüüd 26.78 minutit erinevat rääkiv otet meist kehadest oower.

-

meie keha ei saa võrrelda teistega mil pole saanud veel endina mõista mil moel eristume ja kas see eristus on ikka õige sõna - erineda eristuses.

mil näeme teine teist kehast siit kaks saab meile rohkem võimaluses mõistetavaks meie endi olek ja siis märkame kas ikka oleme nii väga erinevad.

--

keha mõiste koosneb siis - osakestest meist oower - see on suurem mõiste ja kujundus.

mil keha inimene koosneb rakkudest tahaks küsida eelnev mõttelt otte suunitluses - kus me võime leida end - kus kohas kehas.

keha inimene meie ühendusena - üksik meie'd.

keha sisemus meiena on kujunduselt sarnane ainestus alg olekuga mil eristub võimalus mõista miks meid on suunatud teise laadsesse arengusse.

areng meiena on läbinud mõttelise ja mitte selle oleku mil jõudes siia oleme nii ja teisiti.

kõik on seotud ja seotus mõistes seadusega mil pidime olema need ja mitte teised /eelnev ütlus/.

meie sisemus moodustub kolmest osast olles väga sarnane keha näitav süsteemiga - olla raku sisemises olus plasmiid.

kuid kuna välises olekus on meid plasmiidid tuleks meil sõnastada end teisiti.

me oleme cpo--xvept98 olekud.

need-see on süsteem nimetus meile mil kehaline olek on süsteemne kirjeldus süsteem tervik avalduv mõtteks mõtte keha inimene.

süsteem tervik koosneb 368'st tervik osast ja selles tervik osas on kujundunud 689 erinevat süsteem kirjeldust - esitledes endas meid olevat kehas.

tegelikult on just nii sest oleme tervik suur kehas olles märkamatu kõigile nägemis võimelistele olekutele -- meile siinses ja mujal olus.

samas see keha paikneb kõigis meie oludes - olles võimalus tulla ja minna -- just kui suur emalaev milles on portal avaused meie sisendusele ja väljum mõistele teise laadsete portaal mõtetena-mõistetena.

keha mõiste on meile kõigile kõige mõistmatum moodus.

moodus osaleda suure keha elus osaleme endi elus - kõigis suundumus määratletud elu ela tunnetustes. - siin kujundub meile keha olev mõistesse mil ole pole veel olek olla keha -- see on kehade suunis olla meile keha.

mil keha on ja jääb mingiks ajaks meile mõistmatuks maailmaks - isegi siis mil teadlas-arstid soovivad meile seda avada ja anda mõistmist siit nägemisest.-

ja jälle suundume nägemis nägemise mõistmis mõttesse mil siin me tunnistame ei mõista midagi.-

me elame oleme selles elamise võimaluses mitte nii tunnetuses samas ei saa ka seda eitada - mil kehaks olek on üks ja tema kogeb kõike reaalselt -- mitte nii tegelikult sest ka tema teadm isse on suunatud mõte - ole vaatlev ja ära võta midagi tõeselt.-

tões avalduva kujundusena sest tea kõik on suunis ja määratlus näha nii sel moel selles hetkes mil kell endana ei näita veel midagi enda tegelik loomusest olla loo enda olekus aeg. /eelnev kiri üheks suund mõista andmiseks kunagi õpitust kogemisest/.

kunagi õpitus on meis enamustes - palju on neid kelledel puudub eelnev võimalus.

nüüd tahaks uuesti alustada ja teades mil moel tegelikult on nüüd nemad võrreldes eelnevaga meie olus. - olus.- saame kirjeldama kogemust mil mõistame end ka meie mõtted -- nüüd oower keha.

visioon nüüdseks.

visioon kaks nüüdsest hetkest mil me kõik siinses olus tingime ja mitte ei oota võimalust.

me tingime /ja mitte ei tingi tin ting mõistes/ me soov on kogeda - kogeda võimatut siinsele inimese silmale - kogeda end - nii olev olek nähtav.

siit järg mõte meile siin ja teile mil paljud teist on hetkel siin .

me juba õpime - päeval mil avaldub kiri ja öösel mil toimub midagi mitte kehasse tulev - siia kujundub unenägemis mõiste.

öösel on meid kõiki äratatud - päeval unes.

öösel on meiega Stan Eoom ja Henry.

Kalle vaatleb und sest temal pole veel lubatud olla - liiga erinev mõte meisse meist.

sama mõte teise kehasse mil Eowert tüüpi avalduv olek Nea Maailmast - kaks ühildunud inimese olekus on avalduv siin üht kehaks - päeval üks teine teisel päeval -- mil kõik see meie on kõigis päev-öö hetkedes teised - teine teise teised.

mõistmatu - nii onn. . /meile mitte.

Kalle ei võta osa ta on öös olev end eemaldaja mil päev temale on öö ja sel põhjusel küsiks kunagi temalt - mis on öö ja päev erisus sinule.

hetkel ta ei vasta - ei luba end.

öösel me vestleme kõik see inimeseks ja meiks olev eesti kooslus -- ka nemad olles kehana teised rahvused eestisse jõudnud.

me vestleme ja õpime.

meie mõte on meid tuua päeva ja öösse mil mõlemad mõisted nimetused ühilduvad - see tähendab kaob mõiste öö ja päev.

nii me tahame siin ja meid on nüüd väga palju -- 2978000567830937856.

selline on meie reaalne arv siin Pärnseljal mil tahaks ka seda mõistet endile sõnastada teisti /mitte teisiti -- i täht suunab sõnastus mõtet/ /mitte veel kaardil - nüüd hetkel ja hommsesse -- homme.

mis on homme mi kavatseme teha teostada mõtet teostada sauna.- mis on saun mil paljud meist ei talu kuumust egas ka külma ja sel põhjusel paljud viibivad meie olus soojas - siin samas toas.

me kavatseme teha sauna - see on puhastus paljudele meile ja mõtte ülekantus mõte - olla puhas omme - homsest tänasse ja omme mil meis pole midagi eilsest mil sõna näitab ja ütleb - ei l sest.

mil mõistame sõna meile kujundunud eesti keelega suudame keelena mõista end ja enda olu olulisust meiena.

jah me teeme sauna selleks et end puhtaks pesta kõigest eelnevast isegi siis mil meie olu meile ei ole kujundunud rikkuses /ei tahaks olla rik rikku rikkis olek/ - ta on liht lihtsuses mil nemad pole endi kujund olek siinses /ma mõtlen Kallet võimaldand end kogeda teisti.

rikkuses ja kõiges üllus-külluses sest tal-temal oli see võimalus.

oli see võimalus olla olev Maal kõige kõige rikkam ja kõige kõige mõjukam inimene.

saun järgselt tahaks - ei tea kas õnnestub tuua end nähtavaks.

nähtav meie olek nähtav mõistetav meie endi vaatlus olek(kuks).

ja siit läheme lõpuks meie visiooni mil kord oleme mõtelnud sellest ühes enda meelses samas meile väga meelde jäävas visioonis.

olime kõik nähtavad - oleme.

ja alustame - esialgu kehas kaks ja meie meie õppe programmi - mitte nii eelnevaga - uues meile avalduv ottes mõttena.

mil tahame liita kunagi /ei tea millal sest see on visio/ teid kehi - teid saame ja see on põhjus olulisem sest meie oleme ka vaated ja keha mõtted.

meist on vaja alustada - siis suudavad ka kehad ja meie kehast end esitleda mõistvas.

mil see puudub pole lootust et Maal midagi muutuks.