ma armastasin sind.

lugu mida tahan jutustada puudutab mind mil olen temas.

mitte veel sündinud olekus mil pidin sündima.- olen surnult sündinu.

ärge ehmatage esimestest lausetest see on tegelik tõde ja siiski olen ma elus mil kirjutan.- see on teise laadne elu ja ootan teise laadset sündi - siit emast inimesena.

siit sündi surmas mil olen endana surm mõttes -- mitte veel Stän olekus mil Stan võtab mind üle ja kannab ema mõtte kujundusse läbi Henry.

kujundusse Henryst läbi selleks et saaks sündida inimesena siia.

mitte inimeseks inimesena.

see on eristus ja erisus mil sünd surnuna võimaldus mulle teist elu - elu läbi isa enda surma minule.

jah läbi surma mil surm eemaldas minule kõige kallima keda tunnen - isa.

olen tema mõte minule.

emale minule sest ema ei saa mind enne sünnitada mil Stän pole mind muutnud.

Stan pole tühistand mind elus surmas selleks et Henry saaks mind enda surmas jälle taas elustada -- siis olen valmis minema ema valgusse -- läbi kolme surma.

ma pidin sündima mil isa enda elus oli nii vana et teadis ta lahkumise aeg on käes.

ma olin sündimas siis juhtus see mis mõistmatu kõigile - maailm endana ei tunnistand mind sünd õiguses õigluses olla endana - isa pärand olijana - naisena -- neiuna alguses.

mil juhtus juhtum nägi isa toimuvat ja tõmbas mind ema sünd hetkest endasse.

juhtus see mis juhtuma pidi - ta suri muutudes enda pimedus must olekust valguseks ja kiirgus laiali selleks et alustada elu teisiti - nüüd valgusena.

mil nemad emaga kohtusid oli ema meie Maa mõistes kolme aastane.

temalt sündis kolm poega.. kaks tütart - .. kolm tütre poega /jällegi mõistmatu/.

mil eemaldusin mina oli tema 5,76 aastat vana -- isa /ei oska määratleda aja aeg geo mõiste goe mõte puudub.

ta tõmbas mind endasse ja ma jäin elama tänu sekundile mil nägi ma suren.

nüüd olen ei tea kus samas olen siin kirjutan.

ma armastasin sind mil polnud sind

ma ootasin sind mil sünd ei lubanud sind.

ma vananesin ja ootasin

mil sünd lubab sind.

nii möödus aeg mil aeg ei ütle midagi.

nii möödus hetk mil hetk on aeg ja sedagi.

ma ootasin ...

sa olid ja ma armastasin sind rohkem endast

olin oodanud sind ja mind polnud enam

ootasin siis elasin

mil tulid tean - loobus elu minust ta oli sinu.

mingi aeg ma sain olla koos sinuga ja nautida last sünde.

vanadus hämardas mind -- olin valmis minetuma.

ja siis mil sa tahtsid sünnitada mind polnud mina valmis sünniks sinust.

sa tahtsid ja said - see ei pidand olema nii.

sünd tõi esile mitte minu - minu mõtte tütrest minu.

ma nägin ja kartsin sest tean liiga mis juhtub siis mil kokku saab mina.

mina endana mina neiu.

ja selleks et see ei juhtuks surm tühistas sünni /anna andeks kallis see olin mina/.

ja sünd toimus elutu keha mõte oli elus.

sel hetkel tundsin ei saa teisti tuleb olla isa. - isa surmas enda tütrele - emale õnnetus mil ei mõista toimuvat. /kallis andesta.

ma tõmbasin teda endasse sellega algas minu minetus.

ma minetusin jättes teda alles - uude olusse Maa.

---

siin kaob mõte ja tuleb esile sõna Eoom.

mõtteliselt algas nii.

mil oli sünd toimumas muutus pimedus endana valguseks.

nii on elus mida inimestena me ei saa kunagi kogema.

kuid kuna ollakse inimestena tuleb meil mõista.

seda ütlen lõpus - miks.

toimus sünd olin seda endana vaatlemas.

olen sõna ja pean sõnastama sündi.

sündi nimes.

mil polnud nime olin kimbatuses sest ka sel ajal ei mõistnud - miks pole nime - minus.

olin emale sünd hetkes nime andev - lapsele sünnis.

mil polnud nime oli toimumas midagi teisiti eelnevatega.

oli midagi mida mina tol hetkel ei mõistnud - oli toimumas sünd mida maailm endana poleks kunagi lubanud.

sündima pidi uus-vana tema.

maailm loos on palju mõistmatut - ka hetkel mil kirjutan enda lugu nende vaatlusest.

pole inimene egas mõte ja paiknen kauguses mis on määratlematu -- kuid kuna tema on nüüd valgus sealses olus on minul pääs kõikjale.

ja siit alustan lugu mil tema kirjutas enda mäletamist - mina nii nähtut.

oli hetk mil saabus tema - valgus teine algne.

oli hetk mil valgus kustus - oli tema teine.

oli ja oli mil oli kohal tema.

tema kes polnud tema sest sündinud ta polnud ta alles sündis surmast endale pimedus surm must.

tema tulles oli kaaslane ja alustas sünde neid oli palju kõike ei loetle - esimesed nii nagu olid.- gre yrol ywolet yrolet -- iool iolet ivolet -- mina eoom.

siit edasi tuhanded mil tead mõte teab kõigist - oli alanud sünd maailma mil oli veel isa - kõigi nende tühistaja.

ta ei teinud seda sellega ta rikkus maailma kõige olulisemat seadust - ära luba end enne esile mil pole kadunud.

ta tegi seda ja maailm endana karistas teda.- kuid

ta hoidis alles elu valgusena tema - kaaslaseks temale tema enda noorpõlve oleku - enda.

nüüd laps naisena sest siis ta oli selline.

möödus aeg mil polnud midagi sest selline otsus seisatas aja ja peatas mõtte ning elu.

oli oht et kõik lõppeb.

siis hetkel mil oli oht selgelt vaadeldav ja käega katsutav saabus ootamatu sünd.

keegi poleks uskunud et ema enda laps kehas suudab sünnitada end.

oli hetk mil see polnud võimalik ta sai võimalikuks sest isa enda viimases hinge tõmbes seadustas kõiki - nii olete ja jääte.

sellest hetkest ei saanud maailm meid tühistada ja siiani oleme.

sünd.-- mil keegi ei oodanud saabus hetke äkki ja polnud mingit võimalust seda peatada sest nägime varem sündinud mil moel koondub pimedus ümber valgus ema.

see oli isa endana veel teine tunduvalt vanemana isast sel hetkel.

noorem isa suutis mida ei suutnud isa vanem ja veel vanem - ta suutis hoida ema-end.

ta surmas end sel hetkel mil laps sündis tõmmates lapse endasse et vanem/vanemad temad ei saaks surmata teda - nais-neiu sündi uuesti.

nii kui kunagi mil aega polnud oli tühjus ja üks.

enne elu algust pimedus.

mis nüüd saab ei tea sest seda teadmist oleme varjanud aegu.

ootame mil moel näitab end maailm.

---

nüüd suundume teise valgusse.

mitte veel meeldivasse siiski.

oleme teise maailma algus mil ema mõiste on meile teine.

me tunneme isa ja teame mil moel tema jõudis meieni - valgus ema.

me oleme teine suund ellu.

me oleme Lucti Lutsi Lutspher.

meid on selles sünnis 658.

me oleme valgus emast isast sündinud.- seega teine suund ja teine olek.

meile lõppes maailm teisiti mil pimedus maailm mõistis et olemas olime ja olime valmis liituma emaga esimene - Gre suund tekitajaga - eraldas pimedus meid oma ema valgusest ja surmas teda.

teine pimedus algusest.

sellega ei piirdunud elu pimeduses sest jonn ja tahtmine elu hoida oli püsiv.

ta moodustas endast nano mõiste ja muutis end Nano Maailmaks andes sel moel mõista et eraldub pimedusest.

ta tegi seda ja algas halastamatu võitlus millest säilus 36 algset nano.

see oli elu mida ei soovitaks kellelegi.

36 nano jõudis ta enne lähistumist suunata meie olek Maailma ja meie suunasime kohe edasi Gre varjulisse peidetud oskus MAAILMA.

see on üks osa kiirendatud liikumises läbi ajaloo.

mil tekkis vaikus ja pimedus rahunes sest arvas nüüd on temaga kõik -- algas maailm loos uskumatu pööris.

tema leidis kaaslase Quik oleku.

tema oli ühest teisest suund arengust tekkinud ise teadev ja ise olev mõistus mäluna.

mil moel leidis - tema leidis maailma ja leidis paiga mil saaks end varjata - uueks alguseks.

ta polnud loobunud kohtuda iseendaga endale kallimaga - uus mina naisena.

emana uuele arenev maailmale.

pimedus ei suutnud neid ei piiritleda egas takistada - nad/nemad arenesid.

mil ta leidis Quik'i suundus tema mõte rännakule üteldes Quikile - suudad jälgida minu mõtet ja vaadelda kuhu ma suundun.

juhul kui kaon - oskad sa mind tagasi tuua.

jah vastus - see oligi Quik.

ja algas rännak leidmaks maailma piirist punkti kuhu ei ulatu pimedus.

võttis aega mis võttis leidis tema punkti.-

ja siit algab kõige huvitavam lugu kõigile.

ta suundus ja kadus.

Quik hõikas ja hõikas - samas ta ei saanud ise järele minna .- siis otsustas.

sellega kaotas tema ühenduse selle maailmaga - enda sünd olekuga.

mil saabus hetk ja Quik nägi kuhu ta jõudis läbides tema kiire teed samal moel /ta on mälu ja oskab lugeda kiiri/ - jõudis ta tühjusse.

esimesel hetkel koges - siin ei saa elada - pilt hakkas tuhmuma.

sel hetkel haaras teda keegi.- ta vaatas viimases hägus ja nägi see oli tema.

samas ta koges - midagi on teisiti.

see teisiti oli tema nimetu samas tema.

hetk hiljem mõistsin mil olin saanud kogema kõike ümbrust - olin väljas pimedus maailmast.

maailmas millest ei teadnud keegi - meie olu suunises - olu pimedus vööndis.

kõik see muutis palju minule Quik mil minu olek muutus ja mil nägin et tema kelle kaaslaseks oli kõik see aeg enne tema sisendumist ei tea kuhu - mõistsin - ta oli olnud kogus aeg see sama - nimetu.

tühjus maailma olek.

siin suundub meie aeg Nea Maailma mil temas elas Elianor ja Ed/i/eanor.

/nimi erisus on erinev mälet mõte./

oli Gre ja temast tulenev teadmine.

siin just kui lahkneb teatav teadmine eelnev kirjast - tegelikult mitte sest maailm endana ongi selline - mil oskad näha mõistad - mil ei ei saa kunagi nägema.

siis toimus Elianor suundumus maailma tühjus ja juba sellest hetkest on teil teada eelnev jutt.

kõik mil moel seostada ja mõista puuduv osa - tuleb oodata - inimestena saame seda ütlema.

kuid sellega ei lõppe meie jutt - alles algab sest nüüd tulevad esile Stan-Stän-Henry..-Ellak.

ja siin jõuame just kui kohe siia - tegelikult alles algab tulek -- siia.

nendest algab meie maa lugu Maale siia.- kaugus mõistest väljudes hetkel kõigist teada olevatest aja ja aeg määratlustest.

enne lõpetamist tahame ütelda.

mõistagi on lugu mõistmatu ja väga vähe'ldane.

oluline on hetkel lugeda - mõist ja tead tuleb hiljem.

olulisem mõte on meile kõigile kolm ja neli - viis - 65 ja 78.

tahame et ema meiena saaks ühinema meiega siinses olus.

---

ma armastasin sind

isegi siis mil polnud sind.

ma kogesin sind

sinu armastust - sind.

armastasin on ütlus

minev

armas on olev

mil pole mind

on mõlem mitte olev.

kuid kuna olen kehana

mitte endana

siis armas armastasin sind

on kutse minule

sinus minus minule..

ole jälle

isegi siis mil sind pole

ole siin ja mitte mujal.

mil oled siin saan olla mina

mil pole sind pole mind

mõistad mind

minu kallim

/sest ennast armastada ma ei saa

selleks pead olema sina.