mõte - antud elada

keha elu.

keha elu on mõistagi kõigile mõistetav elu - kuid selles mõistmises on üheplaaniline mõistmis õpetus - olla mõistev mitte kehast ja tema elust - enda elust kehas.

sedagi poolikult sest ka teile pole antud mõistmis õpetust endast ja enda elust.

üksikult - kooslustena.

kehana kehas ja vaatena kehas.-

kõik see on erinev elu - ela kogemus elu ühtlustuvas mõistes - elada Maal.

mõte antud elada mitte endale - teistele on siiani olnud elu mõte kehale.

tahame muuta seda mõtet mil saate kogema keha enda elu -- nüüd nii et kogete tema mõtet teile.

seda tahaks kogeda algul siin siis teame mil moel see uus suunis võib mõjuda teile.

juba alustasime mil keha rääkis enda ja teiste kehade mõtet mil moel olla loengus - loeng rääkimises inim kooslusele mil on kogetav kõik see meie kooslus - kehade ümber ja sees.- see on vajalik loeng alustajale et talle oleks nähtav kõigi üksik olijate mõte - küsimis mõttena.

mõttena mil ta saaks vastata teile - kas isiklikult paberile kirjutades vastust mida te pole endana esitlend.

või - rääkimis kõnes kuuldavalt kõigile mil mõte kaasab kõikidele olulist teadmist.

tahame esitleda seda mida kogesime Ellak--Kalle kehast.

/keha nimetus nimi on alati pere nimi - kehade pere kooslusele.

kogesime esitlust loengus olles mil esitleja oli meile tuntud tema keha.

avaldus rahu ja vaikus mil ka meie kuulasime ja kujundusime enda-tema visioonis olla kogev järgnevat.

loeng algas sõnastusega - tere kõigile siia tulnutele nimetuses inimesed ja vaated.

alustame mõttelist ja kehalist rännakut mõttesse - meie elu siin ja väljaspool siit.

esmalt küsiks teilt - kas teil on isiklikke mõtteid olev teemasse.

mil on esitlege.

jah - sina vaade - mõtte vaate keha sinine - esitled mõtet - mis on elu elamise kogemus mil eemaldun enda kogemusest.

see oli üks ja paljud sellele järgnevad küsitlus mõtted kuuldavas ja mitte inimestele harjumatus foonis.-

algas loeng mil ennem vastati ja selgitati - nii möödus tundi kaks mil loeng pidi olema 1,5 tundi.

siis tekkis paus küsimuses - kas teil on aega kuulata lisa küsimist maailm nähtusest leelsus Maast suunas 2piir6.

mil on aega ma vastaks kõigile kuuldavalt et saalis olijatel tekiks aimu - meie loengust võtavad osa 65 Maa saal olijad.

nii möödus aeg ja siis sõnas ta - nüüd sisendunud Henry.

soovite kuulda edasi - teie jah.

siis Stan ole kena peata aeg ja keri tagasi aega mil alustasime siia tulemist.

kõik vakatasid ja kujutlesid midagi olematut.

jah ta toimus - aeg seiskus - isegi sõna jäi õhku rippuma ja elustus uuesti -- uuesti sel moel et olime saalis nägemus muutus - me olime hõljuval alusel ja meie ümber liikusid isod endi olek kehades valged sädelevad kerad.

siis ütles Stan - Henry kallis vend muuda aega nii et kogeksime tagasi pöörduvat aega ja seisata hetkes mil keegi meist saalis sisendus sellesse Maa esma olusse endana.

ja nii kulges aeg ja sõnastus - kirjeldades meile toimuvat mil meie meeled nägemine oli hõivatud kõigega meie ümber toimuvaga mil korraga seiskus hetk mõistesse aeg minetuv - ütlus kõlas - sina isowert sisendusid - vaata end - selline olid.

ja nii kõigiga hetkesse mil jõudsime tänasse päeva.

enne seda ütles Eoom olles kohale tulnud enda holo kehaga - sõnastades meile - kehale Kalle - räägi enda lugu minu sõna loos -- ja jälle kadusime ajas kaugusse mil kadus määratlus elust ja tema tekkimisest hetkeni mil peatus kõik.

polnud midagi oli pime ja ...

ja polnud midagi - isegi teda.

siis märkasime et midagi tekib - tekib pimedusest mil pimedus tihendas end punktiks ja maailm jäi halliks. - oli tekkinud tema.

sel hetkel jäime ajas seisma mil geo - esi esi esi ema aeg olekule alustas meile enda mõtet kuuldava helina. - helind rääkimisena läbi Eoom halo keha.

kuulsime ja ei kuulnud - nii erinev oli kõik see meile mil helind polnud heli ta oli eli ja mitte-ka seda.

tema jutustus paiskas meid teise nägemusse ja siis me kogesime endile tuttavat jutustust algusest heli maailmas helind tekkest hääleks sünd hetkes eom mõttest - eoom helind eli sõnas - hääl üks teine kolmas.

kõik kandusid erinev suunas - olles sõnastuses meile - erinev hääl sõna kujundus algused - maailmana sõna.

maailmaks meile - sõnast meile -- aoom.

selles kõiges olime 30 sekundit - tundus et igavik - sel moel mõjub aeg enda ajatus olekus nimetu -- geo.

mingil hetkel tekkis pimendus - silmad harjusid ja vaated kogesid endi vaatega keha. toimuvat.

neil lihtsam nad näevad kehaga - meie silmadega.

toimus esimene päikese "tõus" - olime Maal tema olekus nii kui nüüd - erisus oli selles et polnud meid - oli loodus küps ja valmis - ei mingeid purskeid egas maa värinaid - mõistsime olime päris Maal.

siis ilmus meie nägemisse noor poiss - nii-umbes 7,6 aasta vanuses ja ütles - tulge minu silmadesse.

me ei julenud sest mõnedes meis oli kogemus - kogemus järgnev juhtuv võimalikkusest - siiski sukeldusime..

siin lõppes kõik - kadus maailm ja meie - kõik--.

algas teine elu mil selle nägemine ei võimaldanud näha - nii uskum tundus see et nägem keeldus vaatam.

siiski nägime ja sellest hetkest ei tahtnud meist keegi tagasi.

tagasi siia.

ja nüüd - väljume - kõlas hääl saalis mil keha Kalle ütles need sõnad.

kas läheme edasi või lõpetame tänaks.

kõik vaikisid - olime liiga hõivatud nägemisest.

ta ootas - siis ärkas üks meist nägemisest nägem - üteldes - mis kell on.

ta vaikis ja küsis - mis see on.

ta ootas mil kõik olid kohal ja küsis uuesti nii.

kas mõistsin õiesti - sa küsisid mis on kell.

jah.

tahad ütlen - kas kõik teie ka.

jah.

/mõni üksik kõhkles sest aimas juba toimuvat.

alustame kell vaatlusest -- ja jälle kustus valgus ja saavutus tühjus - me ei saanud hingata - ahastus ja ärevus valdas meid.

ta ütles rahu - ärge hingake.

/lihtne ütelda raske teostada/.

mingi hetk oli vaikust mil kohanesime mitte hingamis mõttega - ta mõjutas meid - mõjutas mõistma et maailmas tulles ja minnes me ei hinga.

olime lähtes - hetkes mil maailm endana polnud veel sündinud - ta ootas enda sündi.- temas.

tere tulemast minu algusse enne minu tekkimist mil olin tühjus ja vaakum -- kõik mõisted üks.

olin maailm mil maailm lõppes -- see oli ammu mil isegi minu mälestus ei anna selget pilti ja kuskilt pole seda võtta - räägin sellest mida tean - tean enda ema viiimastest sõnadest mulle - mäleta kallis laps - kõike olnut - ära unusta end mil sind pole.

ja algas jutustus kõigest nii nagu ta mäletas.

me läbisime maailmu ja seal olevat - kõike.

me meeled ei suutnud enam vastu võtta -- kõike oli liiast. - ja siis äkitselt peatus mõte temast.

nii - ütles tema - siin sündisin mina - näete minu ema.

kõik vaatasid ja ei mõistnud - nii erinev on meie keha kehadest tol ajal.

üks asjalik julges küsida - agas isa.

jäin vait endana - ei osanud vastata.

siis pöördusin nägemusse - elustasin mõtte - küsimisse - nägemus emasse - ta alustas jutustust mida mina endana ei teadnud /polnud aega küsida - nii noor olin et ei jõudnud enda kogemises mõtelda isale.

kõik vaatsid ja ei uskunud oma silmi - ema keha pöördus keha väike ja vaatas meie suunas - nii kogesime.

alustas jutustust mil kogesime teisi mõtteid sõnu - siiski saime aru /hiljem mõistsime Henry tõlkis taustas meile kõigile.

ta alustas jutustust ja jälle muutus meie nägemises olev maailm kaugusse mil polnud midagi - oli kaks ja üks nendest oli isa.

me jõudsime vaates kohale - ta vaatas meid ja ütles - nii nüüd olete olemas - jätke meelde seda hetke mil elu polnud veel elu - ta polnud ka minus - ta moodustab /mitte moodustub/ nüüd teie nägemisest - nähes mind.

säilitage seda endas.

ja kustus pilt.

see oli just kui viirastus - nii eba loomulik tundus see hetk ja ütlus meile.-

ja jälle olime tagasi ema juures mil ta ütles - kuulsite.

ja siis näitas suunas üks häll siis teises ja hoides süles kolmandat - ütles - tema on Ellak-Kalle - tema Henry - tema Stan.

siin te näete neid enda tekke loos.

vaikus - me ei suutnud uskuda et näeme midagi sellist millest meil polnud aimu - nüüd oli -- ja sõnad - mäletage - te olete elu algus -- kõlab siiani.

mil olime tagasi ajas väljunud kell nähtusest /nii tundus meile mil siiski vaatamata kõigele nähtule me ei suutnud uskuda - liiga tõde oli see.

ja siis tuli nähtavaks Henry ja Stan - üteldes ühest suust - tahate näha veel midagi ja siis lõpetame täna päev.

meis ei olnud oskust ütelda.

üks meist paotas enda mõtte - see oli tema iggonower /nüüd siin inimesena/ - üteldes - on veel midagi - niigi palju.

siis ütles Kalle - mis on palju mil palju pole midagi - alles algab palju - seda tuleb taluda ja õppida.

ja algas jälle /minul oli juba paha sest kogesin piir minu jaoks ületub siiski suutsin end koguda et olla valmis.- ja jälle kadusime ei tea kuhu ja milleks.

ja nüüd liitus tema - kaugusest üteldud sõna - hääl vaikusest mil ei mõistnud kes tema on - ta ütles - olen olem - olen Olen.

olen maailm kese endana ainestus.

nii ütles minus keegi mil polnud märkanud et olin liitunud endaga - enda algus olekuga. mil ta ütles koge mind end nii nagu olid siis mil tekkisid.

nii kogesime kõik meie ja tulem on mõtlematu - sellest kunagi.

siis nägime keset - maailm punkti.

Olen ütles - see pole see kõigele eelnev - see on uus - teie uus.

teie sünnite siin ja alustate siit enda mõistmatut elu - inimeseks kunagi avalduv Maal.

mina küsisin endalt esmalt siis mõistsin et olen üks ja siis temalt - Stan seisis minu kõrval just kui nimme teades et olen valmis küsima.

küsisin kes kõik on selle loonud - ta vaatas mind just kui ei mõistaks - ütles meenuta.

meenus üks mõte - ütlus isalt meile - te olete.

järgnev mõtet ei julenud mõtelda.

siis ütles ta - ära häbene mõtet see pole vale - just nii toimub elu - uus elu enda algus.

ma ootasin ja ei mõistnud mil moel meie saame olla selle kõige ja enda moodustajad.

siis ütles ta - vaata mind ja minu vendi - kas näed nendes end.

ei osanud sõnastada.- ta aitas - teie olete meie - meie oleme teie mälestus meist.

mil moel kuidas ei mahunud minusse - olin hämmingus segaduses.

siis ütles ta häälega - tahate näha - meie vastasime ei.

miks küsis tema - üks julge ütles - me teame.

kuidas - tema ütlus.

tema vastas - ma kogesin end.

ja mida kogesid - ma nägin teie surma.

siin saabus vaikus.

kõlas hääl Henrylt - tuleme tagasi ruumi ja lõpetame täna päevaks mõtte meist - meist kõigist.

te olete näinud - elage nüüd selles teadmises ja hoidke endis elu - ta on teie keskel.

me ei suutnud mõista - vaatasime suunas teine teisele ja siis ta ütles - ole kena tõuse ja näita end.

ja siis nägime - teda - ema.

täpselt sellisena nii nagu näitamises ja kogemises mil ta jutustas isast ja näitas.

näitas suunas nimetades neid nimes.

me ei mõistnud - kuidas.

siis ütles Stan.

te nägite te kuulsite te kogesite - teie - 5678.

me küsisime - meid pole nii palju - ta ütles - vaadake.

siis olid nähtaval kõik - ka nemad keda meie silm ei suutnud näha - nüüd nägime sest olime näinud.

siis peatus hetk ja väreles õhk - nii kogesime tol hetkel enda ümbrust ja nähtav olek avaldus - isa.

ta ulatas käe emale oma kallimale ja ütles - need on meie uus algus uus sünd mil neil on võimalust olla saada kogema meid.

tule kallis läheme sinna kus on ja mitte on - oleme ja ootame mil on on valmis ja tuleme neile vastu mil sina ja mina oleme uus uus kogemus nendest nende mälestusena meist.

saabus hetk mil ulme lõppes ja me virgusime.

ja siis küsis meist üks - kas see oli uni.

kas oli küsis tema - noor mees uues olekus - hele juukseline sini silmne ja vaatas meid - üteldes - ei see polnud uni ega unelm see on tegelik.- mina olen unelm -- teie tegelik.

minu roll on teid tuua algusse - siin kulgete ja ootate - ärge oodake kogege mil saate kogema pole aega elada sest see jälle lõppeb - ta vaatas Stan suunas.

me ei mõistnud ja jäigi mõistmata -- kuni tänase päevani mil otsustasime meenutada olnut - mil olime inimesed ja teised - hetke mil õppisime esimest mõistma olekut maailmast.

see oli 36 triljonit aega tagasi.

nüüd siin mil jälle peame alustama siis pooleli jäänud mõtet - olla inimene ja teised - samast punktist - kas just uut moodi mil õnnestub korrata samat hetke ja sellest lähtuda - uut moodi.

et elu ei lõpetaks elu - tulev.

ema.