ise mõteldud.

on mõteldud olla ja kujundada olu mil olu on staas ja pole kujundada midagi.

on mõteldud vaadelda staatilist pilti ja oodatud mõtet et saaks vaadelda elavat pilti.

sel moel alustame ühte osa enda elamisest mil elu pole elu ta on staatiline kujund tegelikuks liikuvaks eluks.

elu pole elu ta on kujund millekski mida endina nimetame elo'ks olla elo ja elada eluna näivat elamist elamistena milles mil pole midagi on kujund ja fiksatsioon kujundist mõttes.

me oleme kujutlenud elu ja elanud seda elu kujutlus paljususes ja paljust tulenev illusoorsuses.

me oleme - jah me oleme seda kõike kogenud ja nüüd tahaks kogeda kõike muud.

muud mitte kujutlust egas illusoorsust - elu inimesena reaalne.

mil pole veel tegelik tuleb leppida reaalsega ja seegi hea sest kujutledes elu inimesena on sümbol.

ise mõteldud olek on meis kõigis ühe keha mõistes olevates ja siia lisanduvates uutes - nii suurendame enda Maa ilma ja endi maailm mõistet - ollagi see Maa ilm maailmana MAA.

jah - me oleme ise tegijad oma endi mõtetest sel moel et meie üks mõte on ühendus kõigi meie üksik mõttega - mõtete paljus.

me oleme kujundajad - esmalt endile ja kogedes seda kujundust endina.

siis teistele ja alles siis mil oleme endile tõestanud - see kujund reaalsena on elamiseks mõteldud - mõte ja olu - meile.

me ei mõtle alati ise - tihti toimub see kaude kaugemast mõttest meile mil püüdes kinni selle mõtte - me vaatleme ja otsustame - kas ja milleks on ta - ta on olemas meile - meie mõttena mõtteks teile.

mõteldud ise teiste mõtetest elu korraldust ja elamiseks võimaldavat olu.

mõteldud ja alati tehtud teisiti et mitte korrata teiste vigu ja leida endi enda vigu tekitavat võimalust.

leida vigu elus endas mil kujutlus on üks mil reaalne kogemus on teine - ja nii on ta siin.

siin mil kujutlesime elu teisiti siin - tulles siia kogesime midagi muud.

ja see muu vajab korrastamist.

sest oleme korras korrastav üksus eile ja täna ja ammu enne mil polnud veel maailma - sel moel maailm olemas.

me olime ja korrastasime end selleks et saaks korrastuda meie mõte meile.

me kogesime paljut mitte korras olekut ja sellest õppisime.

õppisime endile ja endale üksik et saaks korrastuda enda üks ja teised üks ühendused paljus.

mil oli hetki mil ei suutnud ei tahtnud egas ka soovinud - korrastada end - mõtete endas - oli kohal alati tema.

üteldes nii - kallis.

sa oled mulle minule nii kallis et mõista seda mis on kallis tuleb sul endana kogeda kaotust kallina.

siiani oli elu surmaks mil surm surmas elu ja tekitas elu enda surmast meile.

see oli nii kuni eilse päevani mil Maal pole lõppenud veel surm ja ta saab olema sest surma põhjus on meis.

mitte meis mil meie - kes me oleme - surmad.

jah nii on meid nimetatud ajas enne meid ja nüüd.

nii oleme ka nüüd mil elu endana on sisendand end surma selleks et surm saaks elada surmata.

see on kõigile oluline sest siis mil kogeda saate mõistate - inimene on elu - vaim on surm elule inimene.

alati mil olime inimene oli meile järgnev vaim ja see näitas ja pani meid kogema enda tühisust mõttena olla elu mil me endina inimene ei suutnud hoida enda elu - inimesena.

me ei suutnud mil oleks-on pidanud osama oskama hoida seda ühte ja olulist - mil elu näitas end et ka sel moel on võimalik - saab olla --

ja alati lõpetas tema meie oleku inimestena.

nii 568,97 korda.

koma järgselt olime just kui juba mil ta lõpetas kohe - nähes midagi ja see midagi oli sarnast sellega mida nüüd siin tihendatuses kogeme.

just kui ilustatust - headust - õnne

kuid see on näivus mil kohal on kohe see meie kes võtab meilt selle rahu ja õnne

me pole saanud kordagi minna õppesse et mõista maailma ja end -- kas mõistate - kordagi selle ajatu aja mõistes mil numbrid ei oma enam mingit tähendust

kordagi pole jõudnud hetkeni hetkesse olla elamises ja õppida õppida elu ja mitte elama elu töö mõttena.

eemaldumisel elust asi asja mõttesse mõttena olla rügav töö ja mitte mõtelda.

ja mil mõtlen - kas see on mõte mida tasuks saaks nimetada mõtteks - ei mitte sinna poole - see on tühi olek suunatuses et mõtlen - mõtet mõtle suunisest.

programm elust - sest sellesse me oleme jõudnud enda minetamis rohkuses ja jõudes lõppu - sürr reaalsus lõpetava mõttena - meile.

meile kes? me elasime elu mil surma polnud ta tekkis meist meie hooletusena endasse ja enda elusse.

miks elad sa surmas - miks elad sa enda hävitamis mõttes mil oled lõpetand ühe minu elu endana.

ütles elu kord temale.

miks sured surmasi endana mil ka sina võiks elada elu surmana.

mil sured taastan mina sind elule surmast surmana selleks et sa saaksid jälle surmata - ja siis surra endana.

miks sa teed seda endaga.

sa oled seda teinud nii palju et seda loendada on võimatu

kui kaua ma pean sind ma elustama elule selleks et olla endana elus - mil mõistad - pole sind pole ka mind.

ära mineta mind sest ka mina olen surnud sinu hooletust surmast endale mil sinu surm jättis sind ellu sest nägi et suren mina eluna.

nii 5 korda mil jälle ja jälle sa üritasid mulle tõestada et elul pole mõtet - mil kõik pole see - mida mõtelda eluna püsivalt.

nüüd olen sinus tahtsi ja ma ei lase sul korrata enda mõtet - mulle aitab.

ma tahan et sa elad - mis sest et minu elu - sa siiski oled minuna.

nüüd mil oled ära mõtle surmale endana - ma olen sinus ja ei võimalda mõtelda.

ma pärsin kõike sinust et sa saaksid elada - mis sest et end elus ma ei saa kunagi kogema.

miks nii - sest sina oled mina ja mina sina.

me oleme üks mil kunagi sina-mina otsustasime elada lahus - oma enda elu

ja mis on selle tulem - sa näed seda Maal.

mil oleme Maal saame kogema endi tulemit.

mil oleme inimestena kaks näeme ja kogeme nägemises avalduvat tulem mõtet selles sürr digitaalses olus - mil mõte meis ütleb.

kas lõpetame kohe või -

alustame nii nagu peab - endi olekutena algsed - kogesid end ajas ammu end inimestena.