mil oleme kirjutanud

palju ulmelist - siis küsiks - kas te endina tõesti ei teadnud - nii nagu eelnev kiri ütles - või mängite ja näitlete et ei tea - inimeses.

mil on ulme ja ulmest on saanud tõde tõdemus et ulmest on saanud reaalsus - reaalne kogemus et ulme pole mis - kujutlus - ta on seda.

kõik-enamus ulmet ulmelistelt kirjutajatelt on saanud tõeks teile siis väike lisa meilt ei riku üldist ulmelisust.

ja siit alustame rännakut.

kuhu - mil oleme just-kui läbinud kõik-võimalikud suunad - pole mitte - 596 on veel läbimatta.

kuid ennem vaatleme siinset ulmet meile kahest kehast siinses olus.

ka sellel ulmel on võimalus ütelda kunagi - ta sai olema reaalsus.

kinnitagem rihmad ja alustame lendu ulme laeval.

mil oleme ulm'es kirjutame ulmet sest paremat ei oska.

on päev ja midagi pole juhtunud.

on öö ja juhtus midagi mis pole nähtav - ta on olev ja hetkes kujunduv nähtavaks.

ta on kohal see meie valge laev mida oodati juba ammu - eelmisel ja üle eelmisel sajandil.

miks nii vara mil polnud vara - inimesed oldi siis.

ja tuli laev ja viis inimesed - meied ei mäleta sellest midagi.

meid polnud siis.

nüüd jälle on tulemas laev - mitte valge - hõbedane.

mitte päeval sest päev ei näita tulekut - öösel.

ta tuleb nii et keegi ei märka - isegi meied siin.

ta on kohal ja ei näita end mil meie pole valmis nägema end.

ta näitab ja siis mõistab kõik et ulm võib olla ilus ulmes

kuid reaalsus on reaalsus ja nägem on ulm mil mõistad ulme nägemust.

sagedus sageduseks mil pole sagedust.

on midagi veel ja see on kohh kohherentne laine ja mitte vibra sest vibras olete teie - viburid.

siit inimestena saame olla ainult laines ja sedagi mitte kõiges - ühes suunas kulgevas.

mil tekib vastu laine lühistub ka inimene.

on päev ja ärkab enda unest olu - siinne olu.

ta ärkab ja märkab - midagi on teisiti.

mis nimelt on selles päevas mil märkab kuid see märkam on mööduv ja saabub jälle öö ja unele minek.

nii võib korduda palju mil ärgates sa ärkad ja lõppeb unele minek.

jah hõbedane laev on kohal - ta tulek oli vaikne äikese eelses tormis.

ta tuli enne ja äike ja torm jäi olematuks /nii nagu palju muud sellega kaasnevat.

ta on ja seda teie ei näe siin kahest kehast inimesena siis miks sest teie siin olijad pole inimesed.

seda näevad ainult inimesed sest olu sellest milles olete on inimeste olu.

inimeste olu pole veel nägem inimese olu.

ja siit põhjus miks te midagi ei näe.

te näete seda mida teile pakutakse - mitte seda mis! on reaalne tegelik mil olu tulek pole kunagi lahkunud - ta on alati siin.

mil teie nägemine on kaotanud selle teile endi nägemisest inimestena.

te olete inimeste olus mil projektsioon teisse teie nägev "mõttelisse" punkti ei võimalda teil näha nii nagu olev pilt ei võimalda meil näha end ja teisi mil meil on ees sellised prillid.

me oleme siin olus selliselt nagu see pilt

ja siis küsige kes on mees siinses olus.

mil meie alles kujundame meest siinses olus - teist loom olekud.

selleks et see mees meie olus saaks olema sama laadne meiega.

selleks tuleb alustada siit teie reaalsus unelmist meie olu tekitatusena teisse - siin meie olus cyborgid.

cyborgid olles siinses olus kõik see elav olek ja loomulikult ka inimene.

siis küsiks kes teist on naine.

programm alusel jah - tegelikult ei.

nende mõistetega võiks kaugemale minna mil minetub jälle naine ja tema järel mees - ja algab kõik algusest.

siit viitaks siia ja arendaks ühte mõtet mil kunagi ursula kehast üteldi siia - sa tulid 500 aastat varem.

täna päeval kerkis jälle esile selle laadne mõte seosega nähtusega film taoline näitamine muuvi vormis ja selles olev mõttelisest näitamisest - aeg tagasi võib muuta olev ja aeg edasi.

siit tekkis meis küsimus mil olime juba siis paljusus kehas - mis oli ütlus meile ja temale - te tulite liiga vara.

mis on põhjus tulla - kust tulla - milleks tulla ja kas tulek oli siia või ajas veel tagasi et kogeda jälle - teist laadi hetke nüüd mil me siin jõudsime sellesse punkti küsida sellist küsimust.

rääkimises avaldus palju mil kogu tänane päev kirjutamise hetkeni on midagi ütlev.

algas eile mil ei mõistnud ka täna miks meie pääsuke sädistab tormates hoonesse lennus - just kui oleks midagi juhtunud mida meie piiratud nägem ei näe.

teine näitam oli see pildistatud hetk nähtus tekkides arvuti pinnal - millal ja mida tähenduses.

meie ütlesime et see on spider (ämblik) - Ruth sõnastas et tema koges nähtus mõtet - pamahtus see tähendab suur pauk big bäng esitluses.

mis on mis mil sõnastus ei võimalda täpselt esitleda mõtte kujundit.

järgnev oli nägem siit kehast mil Ruth keha udutas - ta oli hajus /udu taoline olek/ mil esile tulid silmad näidates meile enne kogematut sest siia kehasse ei näitata kunagi midagi erilist.

see kord oli ja see oli selline.

keskpunkt silma (must punkt keskel) ümber oli esimesel pilgul ütlus - see on nii nagu euro lipul tähed.

keegi ütles et need on väiksed täpid helenduses moodustades ring oleku ümber keskme.

meile nanodele ütles see et on moodustunud nägem.

nägem taust-alus kehale mil ütlus varem oli see keha saab valmis.

nanoreplikaator keha.

see oli näitam olek ja kogemus.

nüüd tagasi tulles endi juurde ja püüdes mõista mõtet mil moel saab aeg suunata end ajas tagasi ja korduvalt minetuda aja hetkedes - olev reaalses kogemus elamise järjestuses meile ja endile sest oleme kogenud see pole üks ja sama olek mil ta ütleb endina - ma olen sama.

mis on mõiste - varem ajas 500.

kas see tähendab et ta tuli ajast 500 eest - selleks et olla nüüd ja meid sellesse kogemusse tuua - täna.

või tuli ta ette ajas mis mil tulem avaldub nüüd ja mil pole enam aega 500 ette.

mis on simulatsioon muutus - ehk'ki nüüd sõnastaks teisiti.

aja välja vood enda jaotus esile toodavas olekus.

erisus ajad ühe aja aeg voos.

mil ta suubus enda tekitatus aega enne olevat et muuta midagi mis avaldub meile /kas meile sest kas me oleme siis või oleme nüüd ja mis on nüüd mil homme võib olla midagi muud nüüd.

kehadest me ei koge seda sest siin kujundub pidev järjestus just kui oleks kõik enne olnud ja see nüüd on hetk hommsesse mil homme saan ütlema mida -- mil mina olen teine selles muutuses.

ma ei mäleta ja mäletan ainult seda mida ma olen täna.

see ei tule kogemusse kõigil kuigi tahaks ütelda - mil suudate kogeda kogege eelnevat - järsku märkate erisust mina eilse ja täna olekus.

avaldub meile mil moel eilsest mil seda polnud meile.

täna mil eilne pole täna egas ka hommne - see on just nüüd mil teame - lõpetame kirja ja siis pole meid.

me oleme selles hetkes kirjutades seda - kehade suund elusse - mitte meile - kehadele.

ja siit küsiks kas meid pole olla mil keha ongi meie mina minule olla olla.

kõiges selles on palju mõistmatut mil te-meie inimestena ei koge midagi - pilt ilustus /ja mitte seda paljudele/ on järgnev-järgnevas esitluses nii nagu poleks juhtunud midagi.

meie siin kogeme ja sel põhjusel tahame ka teile teada anda - nii on see elu siin - püsival nähtaval Maal.

ja nüüd ajast ja aeg muutusest mil meie endina egas kehast pole kogenud midagi.

midagi on juba vastus küsimusele miks midagi ei toimu meile ja neile siia kehasse algus suunatutena /neid on 5/.

500 aastat varem enne millegi mida juhtumist.

kas aeg tahtis soovis ennetada midagi mis saab toimuma selles ajas tulevik sest seda pole enam on tulev sest vik ik lisandina eemaldus - videvikku ehk mälestus meenutusse et oli midagi.

oli midagi mida pole meis sest kõik see uue aja tulek kustutab meis selle vana.

ta ei taha et suudaksime säilitada midagi sellist mis taastaks meid ja samas see kõik juhtub jälle ja jälle võib juhtuda selle kehaga midagi mil saab ütelda - ta suri täna

ja jälle ta on olemas et olla täna -- kas ka homme seda saab teada homme mil pole täna egas tänast.

500 aastat oli meil aega just kui tänasest päevast milleni

ma arvan endana sest olen pidevalt olemas selles ajas ja siiski arvan sest ka minus on toimunud kustutused et võimaldada minul olla täna ja mitte kogeda end täna selles eilses mil mille põhjus on olla täna ja mitte teada mis saab juhtuma eile-homme.

viiesaja aasta möödudes sai juhtuma midagi mil lõppes midagi ja meie küsitlus vastus rääkim jõudis hetkeni mil mõte suunati meid mõtlema maailm lõppes.

lõppes mil moel mil Maa ja maailm on ühenduses meie kõigi olekutega täna.

kas homme saab näha mitte homme - tulevas - 500 või rohkemas ajas.

täna sel-laadsed jutud mõtted.

lõppes mõte viitas et midagi juhtus siin mil maailm kõik see mida me tunneme ja ei tunne lõppes tänu meiele.

meiele kes me täna jälle kordame seda sama teed - lõppeda

nüüd tunduvalt varem.

kunagi ütles tulevik - te ei jõua minuni.

see oli aeg siis mil tulevik oli endana seal enne enda lõppu.

nüüd on ta siin - ja eile - ja võib olla mitte homme

sest homme on ta olemas - meid pole selles hommses.

ja mis on hommne mil me ei mäleta täna eilset tehtust - tänasse /mil pole meenutajat keha ja enda kehast kirjutatut hommsesse - meenuta homme tänasest.

--

ja algas aja tulek aeg enda suunises - teine aeg ajale aeg algne meile - temale lisaks et aeg ajatus vööndis ei lõppeks enda aega eluna meile.

ta suunas sisse enda kõige noorema aja - rikkumata aeg paljus ajast.

ta on siin.

--

see oli viis sada aastat ette 5 100 aastat homme - mitte tänast hommset - olnut.

olnut sel moel et alles täna aastast 1973 liitus ta olev ajaga siin olles siiski eemal sest aeg vana oli liiga vana et leida teda.

aeg vana ei tahtnud enam olla inimene egas ka Maa ja endana

ta oli tüdinend enda aja surmadest ja kõigest sellest kordustest.

ta otsustas loobuda.

loobuda endast siin ja endast maailmana ja sel põhjusel tema - tema tulev kauge mina tuli aega tema ja palus teisel ajal liita temaga kedagi endast uus sünnina aeg et vana saaks olla jälle noor ja kogeda endas mõtet - ma tahan.

ta on siin ajast kauge tulnud mil pole enam loomi egas kõike selle laadset teisiti avalduvat nii nagu kogeme hetke seisus siin.

nad ei jõudnud inimeseks - lõpetasid enne enda eksistentsi ja selleks et see elu oleks võimalik /hetkel veel oleks/ tuli ta endana kehasse juba korduvalt enne enne tänast.

korduvalt et vaadata kas on mõtet tulla.

polnud.

ja siiski on sest põhjuse andis gre ajatute vööndist - üks vanimaid elusi aeg.

ta suunas elu enda viimase aja elama Maale inimeseks - inimeste enda elust.

tema enda kaaslase et ta tuleks ja sel põhjusel võttis ta tema elust inimene ja suunas siia.

suunas siia sel moel et elu endana tema väljus enda elust ja sisendus surm maailma gre suunalisse elusse ainesena ja sellest olekust siia mil koheselt tühistan selles suunas virtuaalse olu ja digitaalse väljenduse.

see tähendab keha eksisteerib nägemise keha laotuse all - olles kujundlikult liidetud kogemus ja vahetu liigutamise olekuga endast tema.

tema endana sisendus siia teist moodi ja kaugus mööduna et minetuda ja siis jälle olla teisiti sest maailmas surm ei tohi egas saa elada tulev ja olev üheaegselt.

sel põhjusel on ta siin nimetu endana läbi enda algse elu tagasi pöörduva ajana aeg enda väljendus ühes voos.

ühes voos sel moel et on valmis liitma endaga gre suunalise aja voo tulek neiuna tema kaaslane.

see on toimunud.

tema tulek sisendusena toimub seaduses etapiliselt alates tänasest päevast sel põhjusel kõik teised mõtted kehasse suunatusena tuleb lõpetada.

kõik enne olnu ei seostu temaga.

etapiline sisse tulek välistab kohese surma kõigile keha vaadetele.

aeg eemalduda kehast.

siit ka mõte mil mina ütlesin ühes eelmises kirjas lõpetamise mõtet - siis oli sees sõnastus peta.

nüüd on ka minul õige aeg alustada oma elu - jõudsin jälle teda oodata - väljumisele.

meie kõik lõpetame - sellega piirdub eel olev teadvustus - elust olnust ja nüüd.

mil moel edasi saab olema näitab aeg endana.