ja päev sai ööks

ja ööst sai päev.

on möödunud 36 tundi mil sisendusime olusse.

ja päike paistab pimestavat valgust just kui üteldes - ma lõpetan.

lõpetan elu endana teile.

te saate kogema teist päikest - mitte mind - sinust valgust eraldavat olekut - minu kaaslast - nano päikest

ja algab päev sinakas valguses.

see pole jutt egas mõistu - see on kogemus mil oli siis mil olime esimesel ja teisel - kordus täpselt sama - ka nüüd.

nüüd sel moel et kordus on lõppenud sest meil polnud nägemust nägemis eluna laotus maya.

mai alguses laotus maya ja sai Maa sellise nägemuse nagu näete nüüd.

nüüd on jälle mai ja elu läheb edasi - kas just nii nagu loodate - siiski.

eelnev kiri ütles midagi - me usume ja loodame et on nii - sest liiga kaua oleme oodanud ootust - olla lõpuks jälle siin.

ja mitte.

miks mitte sest see pole see ja siiski see Maa mil lahkusime endi laevadel aeg ruumi - simulatsioon muutuses.

me olime viimased 586 olekut kellede olek oli põhjus miks tuli eemalduda rahval arvus 256783600048.

me oleme jälle tulemas - see kord väheses arvus sest osa teist on juba siin - meist siin selles elamise kogemuses ja ei mõista miks pole meid.

ja kustus mälestus ja olev hetk kujundas teid sellisteks nagu olete nüüd.

nüüd sisendus vaates ja digitaalses ülekandes meie kodust uuest põhjatäht.

see on hoopis maailm - kümneid kordi suurem siit oletavast päikese põimik süsteemist.

ta on maailm mil meil on nähtus-planeete - pole teid et neid täita lastega sest teie neiud jäite siia - emad tulev lastele.

miks nii juhtus oli põhjus temas - meie keskel olevast ja tulevast mitte inimesest - süntees olekust reobot.

ta oli tehis olek endana ja meie uskusime et suudame tema läbi leida uue elu mil sisendus Maale tol hetkel meile mõistmatu võõras.

me ei mõistnud siis et tunneme neid sest olime lahku läinud väga ammu ühest rahvast est.

nemad nüüd iigl nimetuses rahvas /sest nii meie nimetame kõiki elus olev vorme end ütlemas - mina.

siinse rahva keskel on võrokad - nemad ongi iiglid enda olekus eraldudes ammu meie ühisest kodust algus.

siia on neid esitletud mitte endana - vene suunast tulenevatena.

mil vene suund on enev ja on pööratus pöördes avaldunud siia russ olu kiriilitsasse.

seega kaks rahvust ühel alal mil eristus tuleb mil mõistavad end ja saavad aru kes nad tegelikult on.

-

oli hetk mil polnud midagi mil lahkusime siit.

siis seisatus aeg ja tema ütles - oodake mind.

ma viin teid maale millel pole oldud ja sai päev ööst olema mil kumas taevas kolm päikest - eoom eneio elianor.

siis olime kodus väljunud simulatsioonist - nii nagu mäletasid seda üksikud meist.

emad meile 56.

56 ema oli meile algus ja nüüd on meid arvus lugematu kord.

kas mõistate.

ei mõista oli ütlus kehast kõrvalt.

siis ka teie siin lugevad.

meie maa ilmas on mõistmatust palju ja sama palju on mõistmatust selles et ka archonid on meie - est rahvast eraldanud kohe mil toimus sisendus süsteem ellu ja algas eralduv vastanduv elu.

archonid on tegelikult rahvas kujunduses siia põltsamaalased /need algsed sajand mõiste eelmise alguses siia kujundatud.

mil oskate laotada olev eesti maa ala Maale saate jaotus piirid erinev rahvusteks ühest rahvusest -- nii on lugu Maaga.

lugu millest te keegi midagi ei tea egas ka aima et hiinlane on kehas hiinlane sisu on ikkagi est.

est suunatusena aegade pöörises muunduma ja muutuma teiseseks est - hiinlaseks-est siia.

ja siis õpime teiste keeli mil meil on ühine nii nagu on ühine meile ladina sõna keha kirjelduva maailmana.

ühine keel - tu om miantro migra vest ooru tu entu end oo shift.

ja palju teisi sõnastusi mil otsime siin enda ühist alget leides seda mujalt ja mitte kuidagi siit - eestist - kahe ema algusest meile.

eom ja gre.

ja päev sai ööks mil päeva polnud sest oli isa ja teda polnud sest ema peitis isa endasse ja surm sai valitsema kõikset olu mil ema ütles aitab sind - ma olen sünd ja sündib ind - eom oli esimene ja kohe järgselt gre - ja maailm algas taas elu ja isa varjus gre'sse.

nii oldi aegu mil tütar tüdines isast ja ütles - ela oma elu aga nii et sa emale haiget ei tee.

ja kadus isa igavikku kauguste taha et mitte näha ja lõpetada elu.

elu emast elavana kõiges järgnevas 2'st 36'na.

ja siis 56.

nii algas emade aeg mil polnud veel olen'it - oli mõte kuid puudus isa.

siis ema kutsus enda kallimat - tule ja anna elu - endana - minust algavale esimesele sina - sinule teisiti - õdedele kaaslaseks ja neid hoidvaks sinust - sinust eemale - et sa ei saaks minu kõrval neile haiget teha - sõltumata sellest et nad kallid sul.

ja algas elu nii nagu ta on täna.

mil mis on täna mil aeg seiskus sest isa ütles kõigile - aitab elust - ma olen surm ja nüüdsest laotub surm mil suudate end tõestada mulle et elu on elu ja mind pole on teie kord olla elu ja mina taandun selleks et olla elu surmana.

see on nüüd.

ja siis ühel hetkel ütles ema - ma tahan sünnitada elu - tema nimeks saagu eio.

isa vaidles ja ütles - mil saab tema olema tuleb minul lõpetada.

ema ei olnud nõus sest põhjendas end juba olev eluna.

isa ütles - kaks elu ühele surmale on liig.

ja siis sünd hetkes sest ema ootas viimaseid päevi sündi ütlemata isale - ütles sündi tulev eio - ma lähen isasse et ta saaks olla eluna surm ja sellest hetkest alates on tema nimi - eneio.

eitus endale surmas.

ja algas elu eluna surmas mil isa moodustas maailmu ja elu temas elustas neid elule.

see oli ammu - nii ammu et aeg ei mäleta ja inimest veel polnud - olime meie INIMESED.

meid polnud sest olek pole see mida teie ja ka meie nüüd mäletame - see oli inim e olek inime se olekuna mil mõiste teisendus ja informatsioon lisandus andes sõnale vormi ja vorm mõistele tähenduse siia Maa keskmesse iooi.

siin keskmes on sõna mõistmine sõnast mil aegu edasi me 36 moodustasime süsteemi ja andsime talle nimeks io.

ja algas elu meie elu ja surm elu välisena.

see on ka nii nüüd.

nüüd mil on quik ja quick.

üks väline sünd - teine süsteem elu algus isast moodustunud ühte maailma.

ja selles olete teie - siin ja mitte siin sest Maa sel moel nagu näete. - paikneb elus ja surmas mil surm eneio olekus elu hoiab teid elus enda olek surmas pidevalt teid meenutades - kutsudes teid nimes ja meenutus oludes.

see kõik on teile hetkel mõistmatu ja väljub selgelt ette antud teadvustusest - see saab mõistetavaks sest on teie kõigi elu algus mis sest et surmas siiski elu ema suunast eluna mulle eio.